Alustuseks
Tere!
Kaua mõtlesin, et mina endale blogi ei meisterda, kirjutajaid niigi palju aga läks nii, et mõtteid ja tegemisi on liiga palju ja seega tuli see tee ikkagi ette võtta. Huvitundjatel huvitav lugeda ja endal hea ülevaade oma tegemistestki. Siit saab siis lugeda ja vaadata millega tegelen ja millest mõtlen.
Pisut siis ka möödunust. 2011 hooaeg läks nagu läks oli positiivseid üllatusi, kuid üldiselt jäi väga palju tegemata. Oli asju mis jäi takistuste taha ja mis minu enda nõrkuse taha. Lõpetasin päris normaalsete hinnete ja eksamitulemustega Miina Härma Gümnaasiumi, kuid kahjuks pidin lõpuaktusele minekust Eesti Meistrivõistluste kasuks loobuma.
EMV 2011- lühiülevaade aasta tähtsamatest võistlustest.
Valmistumine meistrivõistlusteks oleks võinud hulga parem olla. Nimelt leidis mul üks vahva tarkusehammas tee igeme alt välja vaid nädal enne Tartu rattarallit. Kuna osa hambast oli lõualuu taga kinni ja hammas korralikult välja seega ei tulnud, siis tekkis põletik ning pidin alustama antibiootikumide kuuri. Otsustasin siiski Tartu rattaralli läbida, mis arvestades juhtumisi rajal ja minu seisukorda oli normaalne lõpptulemusega 381. Peale seda võtsin puhkuse, kuni ravikuuri lõpuni.
2 päeva enne eraldistarti käisin üsna õhtul hilja veel lühikeses trennis, et anda jalale paari kiirendusega võistlusteks pisut teravust. Kui aga sõidetud oli 35 km ja koduni veel 15, siis purunes järsult ühe kiirenduse ajal mul kodar, mis tõmbas jooksu nii kõveraks, et edasisõit polnud enam võimalik. Minu ebaõnneks oli ema linnast ära ja ka keegi teine tuttavatest polnud sõidukõlbulik. Viimases hädas tuli sõbranna isa mulle järgi, kes jõudis minuni täpselt hetk enne, kui paduvihma sadama hakkas. Selleüle sain nii naerda kui nutta, kuna jooksu terveks tegemiseks enne eestikaid polnud enam aega, juba järgmine hommik sõideti Saaremaale. Toona lootsin, et kuu jagu ebaõnne sai ära kasutatud.
EMV eraldis ei läinud päris nii nagu loodetud, kuid samas läksid nad üle ootuste hästi ka. Sõitsin esimest aastat Eliit klassis, seega ka esimest korda elus nii pikka eraldistarti, kui 25,8 km. Keskmiseks kiiruseks kujunes mul 37,41, millega olen üsna rahul, pole eraldistardis veel sellist kiirust saavutata suutnud ning sellega saavutasin 6. koha. Rahul pole aga sellega, et enne starti kaalusin magneesiumi ampulli sisse võtmist, kuid kuna ma arvasin, et nii lühikese distantsiga krampe ei jõua mul tekkida jätsin selle sinnapaika. Seda tegu kahetsen siiani, sest see, mis juhtus minuga viimasel ringil 6km enne lõppu oli sääremarja krampi tõmbamine. Kramp tõmbas jala sirgeks pulgaks ära ja jalg enam ringi ei käinud, see oli uus tunne, kuna varem olin võistlustel võidelnud vaid reielihase krampidega. Kuna muud üle ei jäänud, tõusin rattal püsti ja venitasin omal säärelihast seni, kuni sain jala taas ringi käima, finišini hoidsin vasakut jalga kannast all ja tegin tööd rohkem paremaga ja punnitasin lõpuni. Kõige rohkem nalja pakkus mulle aga see, et peale sõitu olid tuharalihased nii valusad, et ei saanud isegi normaalselt istuda. Kes teadis, et neid nii palju sõidu ajal kasutatakse?
EMV grupisõidus algas omamoodi. Seisime naistega joonel ja ootasime starti. Vaatasime kella ja ootasime ja veel natuke, kuni Ivika tegi nalja, et kaua me ootame kell üle 10-ne (start pidi antama meile kell 10.00) ja lükkas ratta korraks üle joone. Leppisime siis omavahel kokku, et okei lähme siis lihtsalt ja koos me minema läksimegi. Sõit oli 87km pikk. Jäin rahule sellega, et jaksasin terve sõidu ees tööd teha. Kahju on sellest, et kui Liisi eest ära tõmbas, siis oma jalast tuulde hüppamiseks teravust ei leidnud. Grupifinišis jäin neljandaks, seega mu sõidu tulemuseks 7. koht.
ÜLIKOOL
Suvel saatsin veel kandideerimiseks pabereid Tartu Ülikooli, teiste vastu huvi ei tundnud. Lõpptulemuseks siis see, et sain kohe riigieelarvelisele kohale Kehakultuuriteaduskonda, Kehalise kasvatuse ja spordi erialale. Seda ma ka õppima läksin koos ratturite Markus Paasi ja Liisa Ehrbergiga.
SÜGIS
Sügis möödus mul vaikselt pendeldades nädalavahetuseti kas ise Siimu juurde või vastupidi ja nädala sees siis koolis käies. Oktoobris puhkasin, saatsin eelmise hooaja söberite ratturitega ära ja Novembris hakkasin taas trenni tegema. Novembrikuus tuli oma treeningtunde 46 (kooli füüsilisi sisse mitte arvestades).
SPORDIARST
16. detsember külastasin Muza Lepikut. Suutsin mitmeid tulemusi parandada, kuid oli ka taandarengut näiteks taastumises. Muzat ehmatas pisut minu koormuse ajal liiga kõrgeks läinud süstoolne vererõhk, mis tõusis näiteks 225W juures 220-le, testi jätkudes ta enam vererõhku ei mõõtnud. Hiljem testi analüüsides ja arutades asja Muzaga läbi leidsime, et see võib olla põhjustatud liiga suurest treeningmahust ning üleväsimusest, kuna koolis tehtavaid füüsilisi tunde ei arvestunud oma treeningplaani, mis kokku võisid liiga suure koormuse tekitada. Samuti oli koolis alanud sessi aeg, mistõttu jäi ka unetunde väheks. Muza soovitas koolitunde treeningplaani arvestada ja koormusi vähendada aga üldiselt oli ta minuga rahul.
BRONHIIT
Peale Muza juurest lahkumist tundsin ennast uimasena ja väsinuna terve ülejäänud päeva, hakkasin köhima ja ei tundnud ennast hästi. Kolm päeva hiljem hakkasid peale mul kõrged palavikud 39 ringis ja öösel ei saanud normaalselt magadagi. Jõulude ajaks oli mul tekkinud korralik köha, mis samuti magada ei lasknud ning peale pühasid külastasin arsti, kes pani diagnoosiks bronhiidi. Perearst jäi ka kahtlustama kopsupõletiku algstaadiumi tekkimist, kuid kuna kopsupilti haiglas ei tehtud, siis see jäigi teadmata. Kirjutati välja antibiootikumid, tänu millele hakkas tervis paranema ja ma sain lõpuks jälle süüa ja öösiti magada. Uue aasta võtsin kallite inimestega vastu raekojaplatsis lastešampusega. Haiguse tõttu jäi siis talvisesse ettevalmistusse kuu ajaline auk ning praeguseks olen trenni teinud vaid 3 nädalat, mis pisut murelikuks teeb.
TALVESPORDILAAGER
Terve eelmise nädala veetsin Käärikul õppides suusatehnikaid, uisutamist, suuskade määrimist ja muud laagritega seotut. Mind ja Liisat otsustas õppejõud liigitada Eliit ehk erialarühma. See polnud mitte lihtne grupp, kus olla 2-l neiul, kes pole suurem asi suusasõbrad ega oskajad. Pulsid tulid ikka päris kõrged tundides aga elasime laagri üle. Oskame nüüd rohkem tehnikat, määrida ise oma suuski, oskame osta õiget varustust ja läbisime ka uisu ja matka ja suusavõistluse arvestused. Puhtalt suusatunde tuli üle 18 tunni, sellele lisaks mõningad uisutunnid, ühesõnaga korralik üle 20 tunnine nädal. See polnud küll planeeritud, eriti kuna minu ettevalmistus peale haigust seda veel ei lubanud aga valikut polnud, kursus vaja läbida.
Nüüd võtan asja rahulikumalt, naudin talvevaheaega ja järgmisest nädalast jälle ülikooli.
Kaua mõtlesin, et mina endale blogi ei meisterda, kirjutajaid niigi palju aga läks nii, et mõtteid ja tegemisi on liiga palju ja seega tuli see tee ikkagi ette võtta. Huvitundjatel huvitav lugeda ja endal hea ülevaade oma tegemistestki. Siit saab siis lugeda ja vaadata millega tegelen ja millest mõtlen.
Pisut siis ka möödunust. 2011 hooaeg läks nagu läks oli positiivseid üllatusi, kuid üldiselt jäi väga palju tegemata. Oli asju mis jäi takistuste taha ja mis minu enda nõrkuse taha. Lõpetasin päris normaalsete hinnete ja eksamitulemustega Miina Härma Gümnaasiumi, kuid kahjuks pidin lõpuaktusele minekust Eesti Meistrivõistluste kasuks loobuma.
EMV 2011- lühiülevaade aasta tähtsamatest võistlustest.
Valmistumine meistrivõistlusteks oleks võinud hulga parem olla. Nimelt leidis mul üks vahva tarkusehammas tee igeme alt välja vaid nädal enne Tartu rattarallit. Kuna osa hambast oli lõualuu taga kinni ja hammas korralikult välja seega ei tulnud, siis tekkis põletik ning pidin alustama antibiootikumide kuuri. Otsustasin siiski Tartu rattaralli läbida, mis arvestades juhtumisi rajal ja minu seisukorda oli normaalne lõpptulemusega 381. Peale seda võtsin puhkuse, kuni ravikuuri lõpuni.
2 päeva enne eraldistarti käisin üsna õhtul hilja veel lühikeses trennis, et anda jalale paari kiirendusega võistlusteks pisut teravust. Kui aga sõidetud oli 35 km ja koduni veel 15, siis purunes järsult ühe kiirenduse ajal mul kodar, mis tõmbas jooksu nii kõveraks, et edasisõit polnud enam võimalik. Minu ebaõnneks oli ema linnast ära ja ka keegi teine tuttavatest polnud sõidukõlbulik. Viimases hädas tuli sõbranna isa mulle järgi, kes jõudis minuni täpselt hetk enne, kui paduvihma sadama hakkas. Selleüle sain nii naerda kui nutta, kuna jooksu terveks tegemiseks enne eestikaid polnud enam aega, juba järgmine hommik sõideti Saaremaale. Toona lootsin, et kuu jagu ebaõnne sai ära kasutatud.
EMV eraldis ei läinud päris nii nagu loodetud, kuid samas läksid nad üle ootuste hästi ka. Sõitsin esimest aastat Eliit klassis, seega ka esimest korda elus nii pikka eraldistarti, kui 25,8 km. Keskmiseks kiiruseks kujunes mul 37,41, millega olen üsna rahul, pole eraldistardis veel sellist kiirust saavutata suutnud ning sellega saavutasin 6. koha. Rahul pole aga sellega, et enne starti kaalusin magneesiumi ampulli sisse võtmist, kuid kuna ma arvasin, et nii lühikese distantsiga krampe ei jõua mul tekkida jätsin selle sinnapaika. Seda tegu kahetsen siiani, sest see, mis juhtus minuga viimasel ringil 6km enne lõppu oli sääremarja krampi tõmbamine. Kramp tõmbas jala sirgeks pulgaks ära ja jalg enam ringi ei käinud, see oli uus tunne, kuna varem olin võistlustel võidelnud vaid reielihase krampidega. Kuna muud üle ei jäänud, tõusin rattal püsti ja venitasin omal säärelihast seni, kuni sain jala taas ringi käima, finišini hoidsin vasakut jalga kannast all ja tegin tööd rohkem paremaga ja punnitasin lõpuni. Kõige rohkem nalja pakkus mulle aga see, et peale sõitu olid tuharalihased nii valusad, et ei saanud isegi normaalselt istuda. Kes teadis, et neid nii palju sõidu ajal kasutatakse?
EMV grupisõidus algas omamoodi. Seisime naistega joonel ja ootasime starti. Vaatasime kella ja ootasime ja veel natuke, kuni Ivika tegi nalja, et kaua me ootame kell üle 10-ne (start pidi antama meile kell 10.00) ja lükkas ratta korraks üle joone. Leppisime siis omavahel kokku, et okei lähme siis lihtsalt ja koos me minema läksimegi. Sõit oli 87km pikk. Jäin rahule sellega, et jaksasin terve sõidu ees tööd teha. Kahju on sellest, et kui Liisi eest ära tõmbas, siis oma jalast tuulde hüppamiseks teravust ei leidnud. Grupifinišis jäin neljandaks, seega mu sõidu tulemuseks 7. koht.
ÜLIKOOL
Suvel saatsin veel kandideerimiseks pabereid Tartu Ülikooli, teiste vastu huvi ei tundnud. Lõpptulemuseks siis see, et sain kohe riigieelarvelisele kohale Kehakultuuriteaduskonda, Kehalise kasvatuse ja spordi erialale. Seda ma ka õppima läksin koos ratturite Markus Paasi ja Liisa Ehrbergiga.
SÜGIS
Sügis möödus mul vaikselt pendeldades nädalavahetuseti kas ise Siimu juurde või vastupidi ja nädala sees siis koolis käies. Oktoobris puhkasin, saatsin eelmise hooaja söberite ratturitega ära ja Novembris hakkasin taas trenni tegema. Novembrikuus tuli oma treeningtunde 46 (kooli füüsilisi sisse mitte arvestades).
SPORDIARST
16. detsember külastasin Muza Lepikut. Suutsin mitmeid tulemusi parandada, kuid oli ka taandarengut näiteks taastumises. Muzat ehmatas pisut minu koormuse ajal liiga kõrgeks läinud süstoolne vererõhk, mis tõusis näiteks 225W juures 220-le, testi jätkudes ta enam vererõhku ei mõõtnud. Hiljem testi analüüsides ja arutades asja Muzaga läbi leidsime, et see võib olla põhjustatud liiga suurest treeningmahust ning üleväsimusest, kuna koolis tehtavaid füüsilisi tunde ei arvestunud oma treeningplaani, mis kokku võisid liiga suure koormuse tekitada. Samuti oli koolis alanud sessi aeg, mistõttu jäi ka unetunde väheks. Muza soovitas koolitunde treeningplaani arvestada ja koormusi vähendada aga üldiselt oli ta minuga rahul.
BRONHIIT
Peale Muza juurest lahkumist tundsin ennast uimasena ja väsinuna terve ülejäänud päeva, hakkasin köhima ja ei tundnud ennast hästi. Kolm päeva hiljem hakkasid peale mul kõrged palavikud 39 ringis ja öösel ei saanud normaalselt magadagi. Jõulude ajaks oli mul tekkinud korralik köha, mis samuti magada ei lasknud ning peale pühasid külastasin arsti, kes pani diagnoosiks bronhiidi. Perearst jäi ka kahtlustama kopsupõletiku algstaadiumi tekkimist, kuid kuna kopsupilti haiglas ei tehtud, siis see jäigi teadmata. Kirjutati välja antibiootikumid, tänu millele hakkas tervis paranema ja ma sain lõpuks jälle süüa ja öösiti magada. Uue aasta võtsin kallite inimestega vastu raekojaplatsis lastešampusega. Haiguse tõttu jäi siis talvisesse ettevalmistusse kuu ajaline auk ning praeguseks olen trenni teinud vaid 3 nädalat, mis pisut murelikuks teeb.
TALVESPORDILAAGER
Terve eelmise nädala veetsin Käärikul õppides suusatehnikaid, uisutamist, suuskade määrimist ja muud laagritega seotut. Mind ja Liisat otsustas õppejõud liigitada Eliit ehk erialarühma. See polnud mitte lihtne grupp, kus olla 2-l neiul, kes pole suurem asi suusasõbrad ega oskajad. Pulsid tulid ikka päris kõrged tundides aga elasime laagri üle. Oskame nüüd rohkem tehnikat, määrida ise oma suuski, oskame osta õiget varustust ja läbisime ka uisu ja matka ja suusavõistluse arvestused. Puhtalt suusatunde tuli üle 18 tunni, sellele lisaks mõningad uisutunnid, ühesõnaga korralik üle 20 tunnine nädal. See polnud küll planeeritud, eriti kuna minu ettevalmistus peale haigust seda veel ei lubanud aga valikut polnud, kursus vaja läbida.
Nüüd võtan asja rahulikumalt, naudin talvevaheaega ja järgmisest nädalast jälle ülikooli.
Olge kõik tublid ja terved!
Comments
Post a Comment