Veebruar ja märts
Tere!
Olen siis peale viimast postitust püüdnud trenni ilusti teha ja see on enam-vähem õnnestunud ka.
Võistelnud olen samuti, nimelt oli 23 veebruar minu selle aasta hooaja avastart ehk talikrossi I etapp. Läksin sinna kui treeningvõistlusele, rohkem vb isegi trenni mõttes. Ei saanud väga tõsiselt asja võttagi, kui alles hiljuti 2 tarkusehammast välja opereeriti ja juba stardis oli sõna otsese mõttes veremaitse suus ja sõiduajal verigi. Stardi tegin jube halva ja armsad seeniorionud tegid väikse külakuhja ka pisut peale starti. Ülejäänud sõidu püüdsin siis oma kohta pidevalt parandada, rattaseljas see veel õnnestus aga kui pidi jooksukale tõusule minema, siis hävisin. Hea näide oli viimasel ringil, kui sain Jannu kätte, sõitsin mööda ja tõusul jooksis jällegi tema mööda. Viga oli mul ka kingakatteid kanda, sest nendega oli libe veelgi libedam, järgmine etapp parandasin selle vea. Lõpuks siis Greete ja Jaanika järel tasuks 3. koht. Peale sõitu käisin oigasin ja ägisesin, sest selg hakkas väga valutama. Sõiduajal nimelt tõusid pusad ülesse ja alaselg jäi külma kätte,tundsin isegi sõiduajal, et külm on aga polnud seda aega, et seda pusa sättima hakata. Käisin nii neljpäevani ringi ja seda seni, kuni füsioterapeut Laura mind natuke ragistas ja mudis. Elu oli kohe ilusam kuni II talikrossi etapini.
II etapp toimus kohe nädal pärast esimest ehk siis 2. märts. Vahepeal oli mõnusalt sula olnud ja võistluspäevaks muidugi selle kõik ära külmetanud, et ikka liurada oleks. Rada oli siis kohati parem (sõidetavamad tõusud) aga palju oli ikka nii jääs, et seal läbi sõites panid silmad kinni ja palusid jumalat, et püsti jääks. EMV stardis oli meid paras kamp. Kõik startisid samal ajal: naised, sport klass, seeniorid ja naisjuuniorid. Seekord sain paljulubava stardi ja siis kohe esimeses jääs olnud kurvis nullis selle valus kukkumine seljale. Valu oli halvav, aint ägisesin ja püüdsin ennast kuidagi kontrolli alla saada. Istusin rattaselga aga jalad ei tahtnud alluda ja peas käisid tõsised loobumismõtted, hetk hiljem tõmbas aga õnneks valu niipalju tagasi, et sain valu asemel endaüle ise kontrolli ja otsustasin jätkata ja proovida, kuigi ma olin teistest vahega maha jäänud. Terve esimese ringi võitlesin endaga, et ei loobuks ja nii punnitasin ja sundisin lõpuni. Sõidu jooksul olin siis kurvides ja jääl eriti ettevaatlik, vähemalt niipalju kui võimalik. Seal, kus see võimalik polnud, hoidsin siis lihtsalt hinge kinni. Sõidu lõpuks sain siis tasuks kolmanda koha. Ma olin väga rahul! Pole just suurem asi osav krossisõitja ja peale kukkumist sellisele kohale sõita super! Peale võistlust külmetasime kõik veel kuni autasustamiseni, kus sai natuke nalja ning peale seda läksin koju selga ravima ja valu pärast krokodillipisaraid valama.
Olen siis peale viimast postitust püüdnud trenni ilusti teha ja see on enam-vähem õnnestunud ka.
Võistelnud olen samuti, nimelt oli 23 veebruar minu selle aasta hooaja avastart ehk talikrossi I etapp. Läksin sinna kui treeningvõistlusele, rohkem vb isegi trenni mõttes. Ei saanud väga tõsiselt asja võttagi, kui alles hiljuti 2 tarkusehammast välja opereeriti ja juba stardis oli sõna otsese mõttes veremaitse suus ja sõiduajal verigi. Stardi tegin jube halva ja armsad seeniorionud tegid väikse külakuhja ka pisut peale starti. Ülejäänud sõidu püüdsin siis oma kohta pidevalt parandada, rattaseljas see veel õnnestus aga kui pidi jooksukale tõusule minema, siis hävisin. Hea näide oli viimasel ringil, kui sain Jannu kätte, sõitsin mööda ja tõusul jooksis jällegi tema mööda. Viga oli mul ka kingakatteid kanda, sest nendega oli libe veelgi libedam, järgmine etapp parandasin selle vea. Lõpuks siis Greete ja Jaanika järel tasuks 3. koht. Peale sõitu käisin oigasin ja ägisesin, sest selg hakkas väga valutama. Sõiduajal nimelt tõusid pusad ülesse ja alaselg jäi külma kätte,tundsin isegi sõiduajal, et külm on aga polnud seda aega, et seda pusa sättima hakata. Käisin nii neljpäevani ringi ja seda seni, kuni füsioterapeut Laura mind natuke ragistas ja mudis. Elu oli kohe ilusam kuni II talikrossi etapini.
I etapp
I etapp, kohe lõpp
II etapp toimus kohe nädal pärast esimest ehk siis 2. märts. Vahepeal oli mõnusalt sula olnud ja võistluspäevaks muidugi selle kõik ära külmetanud, et ikka liurada oleks. Rada oli siis kohati parem (sõidetavamad tõusud) aga palju oli ikka nii jääs, et seal läbi sõites panid silmad kinni ja palusid jumalat, et püsti jääks. EMV stardis oli meid paras kamp. Kõik startisid samal ajal: naised, sport klass, seeniorid ja naisjuuniorid. Seekord sain paljulubava stardi ja siis kohe esimeses jääs olnud kurvis nullis selle valus kukkumine seljale. Valu oli halvav, aint ägisesin ja püüdsin ennast kuidagi kontrolli alla saada. Istusin rattaselga aga jalad ei tahtnud alluda ja peas käisid tõsised loobumismõtted, hetk hiljem tõmbas aga õnneks valu niipalju tagasi, et sain valu asemel endaüle ise kontrolli ja otsustasin jätkata ja proovida, kuigi ma olin teistest vahega maha jäänud. Terve esimese ringi võitlesin endaga, et ei loobuks ja nii punnitasin ja sundisin lõpuni. Sõidu jooksul olin siis kurvides ja jääl eriti ettevaatlik, vähemalt niipalju kui võimalik. Seal, kus see võimalik polnud, hoidsin siis lihtsalt hinge kinni. Sõidu lõpuks sain siis tasuks kolmanda koha. Ma olin väga rahul! Pole just suurem asi osav krossisõitja ja peale kukkumist sellisele kohale sõita super! Peale võistlust külmetasime kõik veel kuni autasustamiseni, kus sai natuke nalja ning peale seda läksin koju selga ravima ja valu pärast krokodillipisaraid valama.
Stardis tähtsad jutud
Esimese ringi võimlemisharjutused
EMV poodium
Tartumaa MV arvestuses samuti pronks
Naljaninad
Comments
Post a Comment