Alla ei anna

Ma pole kaua kirjutanud. Olen mitmeid kordi istunud arvuti taha ja mõelnud, et paneks toimunud asjad kirja, kuid ei ole näpud seda mõtet seni ellu viinud. See aasta on mulle olnud raske, tore ja ka imeline... vahest aga päris raske ja õnnetu. Alustan siis sealt kust paus hakkas.

Rõuge RM
Sõitsin minu jaoks väga raskel rajal ennast esimest korda Samsungi sarjas kahesaja sisse, kohaks siis 184 ja olin naiste arvestuses teine, samuti ka N23 vanuse teine.

Väike jooksutrenn

Vändra RR
 Minu ettevalmistus EMV eraldistardiks ja grupisõiduks pidi lõppema Vändra ning Mulgi rattaralliga ning peale seda pidin olema valmis, sest aeg ettevalmistuseks sai otsa. 

 Vändras oli kiire ja sile ring, istusin üsna ilusti pundis, teisele ringile minnes tuli Siim minu juurde ja tahtis, et tema sabas pundis ettepoole liiguks, sest olin liiga taga ja tegin oma elu sellega mõttetult raskeks. Allatuule lõigul olin jõudnud pundis ettepoole. Grupp oli üsna pikk ja tee lai, seega ruumi oli tegelikult palju. Üks hetk jäin Siimust tahapoole ning siis see juhtuski. Ilma igasuguse etteteatamiseta oli järsku minu ees üks valge ratas täpselt risti ees ja ma ei mäleta, kas ma isegi  pidurdada jõudsin, aga mäletan, et jõudsin mõelda nii palju, et "Appi!". Kiirus antud lõigul oli 60km/h kandis ja kuna mul kuskile keerata polnud (olin hetkel ratturitest ümbritsetud), siis pääsemine oli üsna lootusesetu. Minu mälestused edasi pärinevad sellest, kui ma olin asfaldile ennast istukile ajanud ja kiigutasin kergelt ennast, sest valu oli päris korralik. Siim, kes oli kukkumist näinud, keeras otsa ringi ja tuli minu juurde. Esiteks uuris ta, et kus mul valus on ja kui ta mu rangluud katsus (või pigem üritas, sest polnud midagi katsuda), pani kiirelt diagnoosiks, et ilmselt luumurd. 

 Tunne oli jäle ja valus, sest kätt ei hoidnud miski paigal peale minu vasaku käe, millega olin parema käe enda kehale võimalikult lähedale klammerdanud. Liigutada ei tahtnud ma ennast üldse, aga Siim saatis mind ära meedikute autosse millega sõitsime tagasi Vändrasse. Seal tuli kolida edasi kiirabi autosse, millega pidime Pärnu haiglasse sõitma. Pilt tahtis korduvalt eest minna ja silmad olid jube rasked, aga arstid käskisid teadvusel püsida. Lõpuks peale pikki viivitusi jõudsime Pärnusse kohale ja lõpuks peale pikki ootusi sai röntgen tehtud. Seni, kuni tulemusi polnud veel tulnud, lootsin veel sinisilmselt, et luu on terve. Piltide ja tulemuste saabumisega selgus aga, et luu oli vägagi katki. Rangluu oli keskelt ilusti kaheks jupiks, mis olid üksteisest veel mööda nihkunud ja luu otste vahel puudus kontakt. Lahenduseks oli operatsioon, et luu otsad omavahel kokku panna ja see varda abil. Helistasin Siimule, kes tõi mulle asjad ja saatis mind niikaua kuni mind opisaali viidi. Nutma hakkasin ma alles siis, kui Siim küsis, et kas saame koju minna ja pidin vastama, et ma ei saa, et ma pean operatsioonile minema. See oli see hetk, kui asi päriselt kohale jõudis. Ma olen katki. Ma lähen opile. Ma ei saa koju. Ma ei saa võistelda. Luumurd paraneb kaua. Ma olin murtud.

 Peale narkoosist ärkamist tundsin ennast peaaegu nagu superkangelane, sest see tunne, et luu oli ühes tükis oli NIII palju parem. Järgmine päev, kui haiglast sain välja kirjutatud, korjas mind peale Kaido Juurik, kellega sain ma Mulgi rattaralli starti, kus juba mind katkisena ringi taarumas nähti. Kuigi käele oli koormus oli keelatud kaks kuud, siis mind see keeld nii kaua kinni ei hoidnud. Rattaga sain liikuda isegi varem, kui tavalisi asju tegema hakata, sest käsi kannatas lenksule toetamist, aga mitte asjade tõstmist ja teisi keerulisemaid liigutusi. Sõita ma pikalt siiski ei saanud, sest lihased, mis kompenseerisid koormust luule, väsisid kiirelt ja hakkasid valutama. 

 Neli nädalat peale kukkumist olin esimesel võistlusel stardis! Greete Steinburg ütles sellepeale, et ma olen lihtsalt hull ja, et mulle ilmselgelt meeldib rattaga sõita! Nii on:) Mind kinni hoida on raske ja alla ma ei vannu!

Mõned pildid ilma jalgrattata:

Samsung Estonian Cup
Võtsin osa veel paarist osavõistlusest ja vaid Elva maratonil ma see aasta ei tulnud poodiumile. 

Sarja kokkuvõtte tulemuste üle olen ma päris uhke, sest vaatamata luumurrule suutsin ma võtta naiste üldarvestuses kolmanda koha ja N23 vanuseklassis teise koha!

EMV teatekrossis
 Liisaga soovisime see aasta lõpuks teatekrossi starti jõuda ja hakkama me saime!

 Enne sõitu olid mõlemad eelmise päeva maratonist nii soodad, et ei saanud aru, kas peale soojendust soojad ka olime ja pingutada omast arust ka üldse ei suutnud. Start anti kell 13.00 ja sõita tuli mõlemal vahetustega 2x3,7km. Liisa startis ja mina olin ankrunaine. Esimeselt ringilt tuli Liisa vahega ja järgnevatel ringidel kasvatasime oma edu piisavalt suureks(vaatamata teisel ringil mõlemat saatnud väiksele ebaõnnele), et ma sain tulla üle joone meie mõlema eest käsi õhku visates ja rõõmustades (edu oli mitu minutit). Me tegime seda! Me tulime koos Eesti meistriteks teatekrossis!

EMV maratonis/ Tartu RM
Eelmine aasta sujus kõik! Ei mingeid jamasid ega õnnetusi ja vorm oli ka hea! See aasta vastupidiselt oli üks õnnetuste ja kannatuste jada maratonil. Kokkuvõtvalt: kukkumine, otsa sõitmine, tehniline (millega pidin lõpuni jõudma) ja totaalne ebaõnn finišini. Suveniiriks sain ühe puupulga jupi, mille vedasin rattavahel lõpuni kaasa, hulga sinikaid ja muid pisivigastusi. Siiski võin uhke olla, et vaatamata nendel jamadele ning lisaks 3 nädalat kestnud nohule ja kergele köhale suutsin sellest võitlusest väljuda poodiumikohaga. Kirja sain naiste üldis 6. koha ja EMV arvestuses 5.koha.

Kõrvemaalt tulin see aasta koju naiste kolmanda kohaga.

Team Rattapood Cup
Võtsin see aasta osa neljast võistlusest. Lemmikuteks esimene ja viimane sõit. Viimane sõit oli seiklusrohke, sain juurde hulga kogemusi ja avastasin, et mu võimed on aastaga siiski arenenud. Viimasel etapil olin siis teine ja teine ka sarja kokkuvõttes.

Enne starti

Olen viimasel ajal täiel rinnal loodust nautinud! Kõik nurgatagused on täis kaunites sügistoonides puid, ainult mine vaata ja imesta. Nautige veel viimaseid kauneid sügispäevi rattaseljas ja ka ilma rattata! 

Stardis näeme!