Kuldne rangluu...

...ehk Jõulumäe rattamaraton ning ratturite laulupidu Tartu Rattamaraton !


Jätkan siis sealt kus viimati pooleli jäin.

Jõulumäe Rattamaraton

Stardiärevus oli suur. Hooaeg oli kulgenud nii, et mu tervis, vorm ja sõidud olid läinud tõusvas joones. Sellisest hooajast tulenevalt polnud ma aga sõitnud sarjades kokkuvõtte peale piisavalt stabiilselt ning viimasel etapil tuli endast veel viimane anda, et head üldkohta saavutada. Stardis veel klubikaaslased andsid käsu: "Vaata, et sa siis ei kuku!". Natuke jutustamist ja mandrossimist veel ja START! Sõidu algus kuidagi ei sujunud... sõideti paar korda mulle otsa.. õnneks lõppesid need vaid paari ratta seljast maha ronimisega. Kui sõidu esimene kolmandik kulges üle kivide ja kändude siis hiljem sain parema rütmi sisse ning hakkasin jälle sõitma. Kihutasin leitud rütmis ning peagi sain kätte Iirise ja varsti olin ka Liisa sabal. Mõnda aega kulgesime koos, aga kui rajaääres jagati meile kohtasid 220+ siis käis peaks klõks ning panin ajama, sest teadsin, et see üldkoht pole piisav kokkuvõtte arvestuseks. Esimene ringi pool hakkas just otsa saama ja olin sõiduvees saanud kätte Mari-Liisi, kui asi läks hapuks. Hakkasin kaassõitjast sujuvalt mööduma, kui ta mulle peale vajus ning kokkupõrke vältimiseks tõmbasin ma ennast rajalt sambla peale. Tasuks selle eest lendasin järgmine hetk juba vastu maad. Ajasin ennast kiirelt püsti ja tundsin, et käsi on pisut tuim ja valus, kuid pusisin omal keti tagasi peale ning läksin edasi. Sõites tundsin küll valu, eriti kui raputas, kuid olin eelmine aasta saanud juba kogemust kuidas kätt säästvalt saab sõita ja panin edasi. Selles olekus pandi küll tihtipeale minust kui postist mööda, aga ma ei saanud alla anda, ei enda ega ka naiskonna pärast. Kohati võttis Jõulumäe juurikaline maastik küll pisara silmanurgast välja aga jõudsin lõppu lausa naiste kolmanda ning oma vanuseklassi võitjana (üldkohaks 178). Teise koha napsas Liisa, kes poolel maal samuti ennast leidis ja rallima hakkas.

 Esimese asjana peale joont kiskus nutt kurku nii rõõmust kui ka kurbusest. Oli valus, aga ma sain sellega hakkama. Emotsioonid keesid üle, kui läksin kiirabiautosse abi paluma. Arstid arvasid, et minu sõiduajal pandud diagnoos ehk rangluumõra võis olla õige ning kuigi ma kohe ei läinud nendega kaasa, andsin lubaduse õhtul käest pilti minna tegema. Sellel kokkuleppel anti mulle paar valuvaigistit ning riputati käsi kaela. Õhtul jõudsime ka lõpuks haiglasse pilti tegema ning lootsin veel diagnoosi oodates, et olen vaid tugeva põrutuse saanud. Varsti kutsutigi mind kabinetti ja kui mulle öeldi diagnoosiks rangluu murd, siis oli reaktsioon kulda väärt. "Oodake.. kuidas palun? Mul on sellel luul olnud vana murd." Minu reaktsiooni peale keerati mulle nina alla pilt minu rangluust, kus ilutses tõepoolest uus murd. Mulle prinditi see välja ja saadeti minema. Kuna luu otsad toetasid siis operatsiooni polnud vaja, aga mina olin nagu õnnetusehunnik. Järgmisel päeval jäi ära mul teatekross ning rattast nägin ma terve nädal peale kukkumist ainult und.

 Seega nädala suutis valu, sõbrad ja lähedased mind rattast eemale hoida, kuid edasi ronisin juba tagasi sadulasse. Alustasin vaikselt. Käel oli raske harjuda asendiga ning lihased protestisid just nendele asetatud suure koormuse pärast, aga ma ei andnud alla. Mõte, et võin tõesti saada startida Tartu Rattamaratonil, tekkis peale teist treeningut ning peale arstil käiku. Käisin nimelt Leho Ripsi juures uut pilti tegemas, et luu asendit ja paranemist kontrollida. Kõik tundus olema hea ja mulle anti soovitus veel pisut käele puhkust anda enne, kui vaikselt seda liigutama hakkan. Rattasõiduks, rääkimata võistlemiseks mulle muidugi rohelist tuld siiski ei antud. Ma tunnetasin aga oma käe seisukorda ja kasutasin põhjana ka oma eelmise aasta kogemusi ning ikkagi jätkasin kergete treeningutega. Ma teadsin kõiki riske, kuid need ei suutnud nädala lõpuks ülesse kaaluda võimalust üritada maratoni sõita. Julgust andis ka neljapäeval maanteel tehtud 3h trenn, peale mida küll käsi oli ülimalt läbi omadega, aga kannatas ära. Reedel sõitsin Tallinna koondislasi lennukile saatmas, tegime Kristaga väike kohtingu ja võtsin kaasa ka pühapäevaseks kihutamiseks ratta. 

 Päev enne maratoni käisin veel viimast lihvi andmas maratoniks. Füsioterapeut Laura Lepasalu aitas mul sõna otses mõttes ennast paremini kokku tõmmata maratoniks. Teipisime mu rangluupiirkonda ning kaela, et käel oleks lisatugi. Samuti võtsime ette mu teised probleemsed piirkonnad nagu alaselg ja teibitud said ka sääred, lootusega krampidest leebemalt pääseda. Laurale ja minule pakkus nalja kui roosa ma kogu kinesioteibist olin, sest ta polnud mitte kunagi kedagi nii palju teipinud. Laura kuulutas hiljem veel enesekindlalt, et"Homme võidad!".  Lubasin püüda, aga eesmärk number üks oli püsti jääda ja nautida. Viimane ettevalmistus järgmiseks päevaks oli veel peatus rattapoes, kus vaadati üle ratta seisukord ja valisin võistluspäevaks alla ka uued rehvid. Tänud Kristjan! Õhtul sain veel Liisalt ka käsu võita kätte. Sooviti edu ja paluti, et oleksin ettevaatlik. Olin nii valmis, kui olla sain!

Tartu Rattamaraton
EMV maastikurattamaratonis

Hommikul oli varajane äratus, panin veel viimased asjad ja ratta valmis ja hakkasime liikuma Otepää poole. Kohapeal sain kätte oma stardinumbrid, pakkisin ennast riidesse ja suundusin väiksele soojendusele. Umbes 10-15 minutit enne starti läksin stardikoridori, kus kiskusin maha veel üleliigsed kihid riideid ja sättisin paika lisaks stardinumbri küljes olevale kiibile ka oletatavatele liidritele antud GPS seadmed, et jälgida meie liikumist.

 Taaskord ikka väiksed jutud ja naljad naistega ja lähe antud! Stardist ma kiirelt minema ei saanud, sest minu kõrval startinud lätlanna blokeeris lenksuga mul tee, kuid kuna tema ei saanud paigalt tempokalt minema, ei saanud ka mina. Rahu! Stardiosa võtsin ülimalt ettevaatlikult. See esimesed 1-2km olid minu jaoks kriitilised, kartsin neid just kõige rohkem, kuna mind on seal kahel aastal kukkumisse tõmmatud (2011 ja 2013 ). Kruusale jõudes läks ralliks, kannatasin seal ja ükshetk nägin ees Greetet. Sel hetkel mõtlesin, et "Oh, ma polegi nii taga! Okei! Rahulikult!". Püsisin Greetega mõnda aega koos, kuid omast lollusest jäin tagumisse punti kui grupp keskelt rebenes. Mis seal ikka, jätkasin oma sõiduga nii hästi kui sain. Pundid jooksid sõidu jooksul korduvalt kokku ning rebenesid jälle ja sain peale sõitu teada, et olin vahepeal liikunud ka koos Inge ja Sillega. Umbes poolel võistlusmaal vaatas mulle, aga grupis taas vastu Greete roosa-rohelise kirju vorm. Uurisin, et kas tema teab kus stardis olnud lätlanna asub, sest minul polnud tema asukohast aimugi, kuid ka Greetel polnud rohkem infot. Nii me siis liikusime samas pundis koos, kord jäid mõned mehed maha ja mõned läksid ees, aga üldpildis püsis seltskond sama. Mõned kilomeetrid enne lõppu jõudis mulle kohale tõsiasi, et nüüd ei ole enam midagi muud, kui et panna on vaja! Finish oli lähedal. Püsisime Greetega nagu kleepsuga koos. Tahtsin minna lõpu S-kurvidesse eespool, kuna eelmine aasta olin sellega Ingele lõpu kaotanud, kuid ka seekord pidin sinna keerama teisel positsioonil. Finishisirgele sain Greete sabal, otsustasin proovida vasakult mööduda, nii valus oli! Jalad olid krampides! Tundus, et ma ei saagi edasi, kuid üks hetk sain kõrvale! Siis liikusime külg-külje kõrval, kuni ma rebisin 5cm ette, siis juba 15 ja jooneks sain juba korralikuma vahe. Uskumatu! Kas tõesti? Misasja?

Omadeks mõteteks eriti aega ei antud, sest mind saadeti juba pressikonverentsil olnud meeste kõrvale. Seal istudes sain teada, et olen 2014 Tartu Rattamaratoni naiste üldarvestuse võitja! Särasin omaette ja muigasin mõeldes minu ja Laura vestlustele eelmisel päeval.

 Pressikal käidud, karjatati mind veel ühelt intervjuult teisele, kuni sain ka lõpuks hinge tõmmata ja riideid vahetama minna. Enne pressikonverentsi jõudis mind juba kallistama tulla mu ema ja õde, kellest esimene oli tulnud mu sõitu vaatama ja õeraas oli tubli vabatahtlik, kes pakkus maratoni ja poolmaratoni lõpetajatele juua! Ma olin ikka veel hämmingus, aga NIIIIIIIII õnnelik! Poodiumile minnes sain ka mina esimest korda sini-must-valge särgi selga. Nimelt 2012 aastal meistriks tulles otsustas EJL meistrisärke mitte välja anda, kuna maraton pole olümpiaala ning seega pole neil kohustust ka särke anda. Mäletan veel selgelt, kuidas 2012 Erki Pütsep poodiumilt alla tulles pettunult kostis, et särki ei antudki!

Olin nii rõõmus! Vaatamata luumurrule tulin ma ja võitsin! Ülev! Ma tänan kõiki oma pöidlahoidjaid, teie head mõtted suutsid mind seekord ebaõnnest eemal hoida ja mul polnud ühtegi maaühendust! Niihea ju! Peale sõitu meenus mulle ka öösel nähtud unenägu, kus ma maratoni võitsin. Mäletasin veel t üles ärgates tuntud pettumust, kui selgus, et too oli uni. Aga nüüd oli minu unenägu reaalsuseks saanud!

Peale maratoni käisime ka klubiga Lähtel valmistumas järgmise aasta Estonian Cup maratonide sarjaks. Nimelt korraldab Peloton järgmisel aastal üht sarjas Peloton Lähte Rattamaratoni.

Hetkel ma ravin ennast külmetusest ja lasen luul rahus lõpuni paraneda.

Suured tänud kõikidele pöidlahoidjatele ja kõikidele kes mind on aidanud ja toetanud! Ma kummardan teie ees! Nüüd juba kahekordne Eesti meister maastikurattamaratonis!